Sellest aegruumi värgist ma vist ikka aru saama ei saa. Täna öösel võtan ma eile raamatu kätte ja väga ammu ütleb mulle mr. Field, et see väärt on. Aga täna on väga mitu aega hiljem, kui väga ammu ja George - see on muuseas - kes saab raadio tööpõhimõttest hoopis valesti aru, on vahepeal olematusse eetrisse paisanud terve saatesarja endale tundmatus keeles. Ja siis ongi nüüd, või ainult mõni tund varem. Mina võtan samuse raamatu ja siis on hoopis mujal, kust hr. Field läkitab teate ja muidugi on kõik seotud. Siin ei või juhust olla, aga tema on ju seal ja seal on praegu praegu, aga kuidas ta teadis?! Joyce küsis, mis tuleb pärast universumit. Eimiski. Aga kas siis universumil on nahk ümber, kust see eimiski algab?

Tere väike sõber oo
tira-rii-raa-ree-raa-roo-ruu
olen krahv Obskuuro, saame sõpradeks!
Vale on mu väikeveli
Tõde mulle vanem õde
Olen keskmine laps, aga mitte päris.
Minu lemmiktoit on pliinid
mulle meeldivad praegud ja siinid ja väikesed vahuviinid
Magustoiduks võiga praetud beebipingviinid.

Ja mul on väga tähtis kere
Teistele ma ainult ütlen,
aga Sulle olen tere!

tira-rii-raa-rii-raa-ree-ruu

Mul on hea sõber. Tal on nimeks Ron Rehalemb Hõkk ja ta on tulnuk teiselt tapeedilt. Trapets, kapats koeravurr, mitu sõpra oleks mul, kui oleks. Türa küll. Sabata kana ja labadabaduu, muljekindais lookleb puu oks, tiks ja toks hommikurops, kas mu lugeja on tõesti laps? Kas nii võib või saab? Sondik londik elevants, pordub krautlik kannatants. Ja mul on peatäis mõttelõhnu, lohkusid ja mõhnu, tonditolmu ja rongide häält, huikeid ja kaikeid siitpoolt ja säält. Puhmanäkid, põõsapiigad kondiklõbinaga liidan oma viltukasvand tiivanukid kolmnurgakujuliseks tiivanukikolmnurgaks, mis laulab nagu lõolind. Tal okas nokas - just sellepärast näib, et mu lugu tühja koha ümber käib. Käib ja käib ja tratomoora, eile leidsin merest ha-haa punaseid plekke täis nagu lepatriinu pöördvalguses.